Lõpusirge

Viimased hetked Belgias on möödunud VÄGA kiiresti, isegi liiga kiiresti.
Katsun teha loetelu oma tegemisest ja lisada mõned pildid, lihtsalt selleks, et kunagi kui ma vana olen ja seda aastat meenutan, oleks ikka mingisugune märk maas :)

9.mai sai mu lemmikungarlanna 18! Käisin selle puhul tema külas, jalutasime pargis, rääkisime juttu ning kohtusime tema sõpradega. Õhtu lõpetuseks käisime vaatamas teatrietendust. Etendus oli ülesehituselt väga hästi tehtud ning et asjaga oli nähtud palju vaeva oli selge.
Järgmine ja ülejärgmine päev möödusid Liège lähedal, sest meil oli viimane YFU Belgia kokkusaamine. Laupäeval vaatasime aastale tagasi, jagasime muljeid ning piilusime natuke tulevikku ning õhtul nautisime Eurovisiooni finaali. Pühapäeval tulid vanemad, kellel oli oma juturing ning meie alustasime lippudele ja raamatutesse mälestuste kirjutamisega.

Arge (Mexico)
I'm gonna miss you!

Vahepeal olen ka kokku saanud Elisega, vahetusõpilane Prantsusmaal. Üks nädalavahetus käis tema minu pool ja külastasime Brüsselit, kus oli just parasjagu geiparaad :) Ja mõni nädal hiljem sõitsin mina taas Prantsusmaale, kus ühel õhtul oli ka istumine Elise pool koos kõigi tema vahetusõpilastest sõpradega, selline viimane õhtu koos kitarri ja grilliga :) Prantsusmaal käisin ka Annamariga, algselt oli plaan minna Tournai'sse, kui kuna peale tunnikest seal, naljatasime, et aga äkki võiks siis edasi Prantsumaale sõita, mõeldud-tehtud. Ilmselt hakkan sellisest päevadest väga puudust tundma...

Tegelikult olen sattunud korduvalt Brüsselisse, sest kohale jõudis ka Valeria, kes on endine vahetusõpilane Moldovast, kes elas minu peres eelmine aasta. Ta on siin teatrikursuse pärast ning kuna kursus on Brüsselis, siis olen mõne korra sinna ka sattunud ning eile käisime mere ääres Oostendes.

Kahel kolmapäeval olen käinud Lièges koos kõigi vahetusõpilastega. Seal kohtusin ka osade Saksamaa võpidega, kellega nüüdseks olen kohtunud 2 korda ka Saksamaal.

Ühel laupäevasel päeval käisime perega kodulähedal Saint-Ghislain's, kus toimus laat koos tivoliga ning õhtul saadeti suur pall õhku. Kui ma nüüd hetkel googeldan, et milleks siis selline traditsioon, siis tuleb välja et tegu on Taevaminemispühaga ning saa pall on püha sümboliks.

Üks reede käisin uudistamas Luxembourgi koos Laura, Perdo (võp Brasiiliast) ja Jarnaga (võp Soomest). Pärast mõningast jalutamist ning pargis pildistamist, otsustasime minna tagasi Arloni (Laura "kodulinn") ning viimase tunnikese veetsin nendega seal :)

Esmaspäeval sain veel kokku Sevin'ga, kellega sai lihtsalt Monsis ringi jalutatud ning seejärel käisime ka kaubanduskeskuses :)

Seiklusi ja avastamisi on rohkemgi viimase kahe kuu jooksul olnud, kuid ega kõike kirja panna ei jõuagi.

Kuid, lisaks rändamisele, olen käinud ka koolis :)
Juuni esimene nädal oli viimane korralik koolinädal, mida kutsutakse kordamisenädalaks. Sellele järgnes 2 nädalat eksameid. Mina pääsesin õnneks veidi lihtsamalt, kõiki eksameid kaasa ei pidanud tegema, sest mul lihtsalt ei ole olnud neid tunde (aasta alguses sai ka räägitud, et vahetasin mõned tunnid ära lisa prantsuse keele tundide vastu)
Eksamitest mul midagi pialt rääkida ei ole. Läksin suhtumisega, et aasta jooksul olen head tööd teinud, eks siis paistab kuidas läheb. Ning kui täna oma tunnistuse kätte sain, võisin rahule jääda. Läbisin kõik oma eksamid :)
Tunnistuse kättesaamisega on samuti tore mälestus. Läksin täna kooli ja mõtlesin, et saan vaid oma tunnistuse kätte, et mis seal ikka on (teised saavad alles reedel, kui kuna lahkun homme, tehti minu oma varem valmis) Jõudsin kooli ja järjest tulevad õpetajad, kes tervitavad koos põsemusidega ning uurivad, et kuidas mul ikka läheb. Seejärel koguneb järjest õpetajaid ja ka teisi koolitöötajaid minu ümber ja mul palutakse oodata mõni hetk. Kui siis lõpuks direktriss tuli, läksime kõik tema kabinetti ja toimus justkui väike tseremoonia vaid minu jaoks. Direktriss ütles mõne ilusa sõna, kiitis mind ning andis lisaks tunnistusele ka raamatu "Šokolaad ja tema ajalugu", seejärel anti mulle kollaaž kõikide mu peamiste sõprade klassipiltidest ning kõrval oli selges eesti keeles kirjas "Mälestused...", lisaks sain Belgia lipuvärvidega kõrvarõngad, mida lubasin juba homme kanda, kuna Belgia mängib homme jalgpalli MMl. Ja kui ma siis arvasin, et okei, seda on juba liiga palju... Võttis veel ühe kingituse oma kotist välja mu prantsuse keele õpetaja, tegu on raamatuga, mis räägib erinevatest identiteetidest. Uskumatu, et minu heaks midagi sellist tehti, tegelikkuses ma olen ju õpilane nagu iga teinegi, aga küllap, siis jäid nad minuga väga rahule. Igatahes olen meeletult tänulik oma koolile, sest just seal sain ma selgeks prantsuse keele, leidsin sõbrad ning arenesin inimesena.

Mai lõpus sai ka prantsuse keeletest tehtud. Ametlikult Diplome d'Etudes en Langue Francaise (DELF) sai läbitud hea enesetundega, tulemused saab aga kätte alles augustis, eks siis paistab.

Kui juba MMist rääkida, siis tuleb mainida, et Belglased on ikka USKUMATULT SUURED FÄNNID!
GO DIABLES ROUGES! Siiamaani läheb meil väga hästi :)
Pühapäeval, kui Belgia võitis Venemaad 1:0 istusin ma parasjagu rongis ja sõitsin kodu poole. Ja kui siis tuli uudis, et oleme võitnud, läks tõeline pidu lahti. Inimesed aplodeerisid ja kisasid ja väljendasid nii kuidas vähegi said oma õnne! Isegi rongijuht lasi igas peatuses signaali :)

Niimoodi alustasin ma pakkimist, tänaseks olen uhkelt lõpetanud!

Nonii, postitus sai päris pikk lõppkokkuvõttes. Uskumatu, et juba homme hommikul ärkan viimast korda üles oma voodis ning pakin viimaseid asju, et lahkuda ja jätta selja taha see imeline aasta.

If I should illustrate my exchange year with one photo, it would be this one here. Exchange is all about coming out of your comfort zone and discovering everything new.
I can't believe it's over. It has passed away so fast. When I look back to my year, first of all I see the good memories: a lot of laughing, spontaneous trips, the best people in the world. Of course, there were some hard moments, but even these seem positive right now, they taught me to be stronger and smarter. During these 10 months I've became a whole new person. I see things differently, I'm more opened and tolerant. I learned to value small things, but also my friends, my family and my country. I can now speak a completely new language and I'm not afraid of talking. This year was definitely the best year of my life so far.

Je voudrais remercier tous qui m'ont aidés, vous me manque déjà!

Bisous et à bientôt!

Trine