Pariis II

Teisipäev

Hommikune äratus oli varajane ning vaevaline. 

Esimesed kaks ööd olid rasked, meie konditsioneer ei töötanud korralikult ning mina ja Iiris, kes me magasime naride üleval olime justkui saunas, samal ajal kui Laural ja Sannil oli väga normaalne. Teisel ööl ma enam ei suutnud, ronisin alla ja avasin akna, seejärel magasin natuke põrandal (hommikul kuulsin, et tunnike varem oli seda ka Iiris teha püüdnud), kuid see ei toiminud väga hästi. Jätsin akna lahti ja ronisin tagasi voodisse, mõne aja pärast läks minu jaoks temperatuur juba päris mõnusaks ja edasised 3h oli juba väga hea uni. Kahjuks aga Laura ja Sanni uni jäi sel ööl lühikeseks, st nad lihtsalt külmusid kogu see 3h.

Edasistel päevadel otsustasime konditsioneeri üldse välja lülitada ja olukord läks paremaks.

Kuid see selleks, hommikune rutiin oli siis selline: Laura ärkab, paneb kõik end vihkama oma energilisusega ja läheb siis pesema, meie samal ajal üritame veel viimast unest võtta. Kui Laura oli omadega juba pea valmis, suutsin mina end alles voodist välja saada. Seega hommikusöögigrupp jagunes kaheks: Laura ja Iiris ning Sanni ja mina.

Hommikusöögi kohta nii palju, et klassikaline Pariisi hotelli suhteliselt niru hommikusöök: croissant, saiake, või ja moos, lisaks sai veel müsli ja helbeid ning mahla, kohvi, teed või kakaod. Kui ma nüüd niimoodi loetlen, polekski nagu hullu, aga eks pilt ütleb rohkem, kui sõnad:

Igatahes, peale hommikusööki läksime vahakujude muuseumisse.

Musée Grévin

Iiris, mina, Laura, Rick

Muuseum algas peeglite show'ga.

Ning seejärel hakkasime juba tuntud ja vähemtuntud nägusid ja kujusid uudistama. Siinkohal ütleb vast pilt jällegi rohkem.

w/ Elton John

Bruce Willis

We had a little meeting

Seejärel oli lõuna aeg. Enne söögi otsingutele minemist, otsustasime sisse astuda ka Galeries Lafayette. Selles galeriis on kõikvõimalikud ülikallid firmapoed, selle vääriliselt oli see ka seest lihtsalt imeilus.

Pärast ahhetusi ja ohhetusi hakkasime süügikohta otsima. Leidsime lõpuks ühe pitsarestorani, alguses midagi väga erilist ei oodanudki, kuid see, mis me sealt saime oli lihtsalt i-me-li-ne! 

Siis oli aeg ooperikülastuseks. Käisime Opéra Garnier'is, kus meil oli ka giidiga tuur. See oli üks parimaid giidituure, mis ma viimasel ajal saanud olen. Giid ise oli hoopis hollandist ning seega, oli jutt lihtsamate sõnadega ja hästi arusaadav.

Kui me parasjagu saalis istusime, mõtlesime Annamariga, et kui vägev oleks siin ikka laulda. Mõeldud, tehtud! Laulsime siis vaikselt omaette, kuid giid kuulis seda ning ütles, et siin saalis nii vaikselt laulmisega läbi ei löö ja soovitas meil kõvemini proovida. Seejärel pööras ta selja, lahkus saalist ja tegi nägu nagu tema ei teaks midagi. Proovisime ning tõesti oli võimas, ei kujuta ette, mis siis veel lavalt oleks. 

My favourite hungarian- Annamari

Viimaks jõudsime ka turistimagneti Eiffeli torni juurde. No ega ta päevavalguses jätkuvalt väga midagi enamat kui suurt hunnikut metalli välja ei paistnud, nii nagu eelmine kordki. Kuid õhtul, tuledes näeb see välja imeline. Seekord jagasime oma Põhjamaalaste grupi kaheks, Laura ja Iiris läksid ülesse torni ja mina ning Sanni jäime alla juttu rääkima, pilte tegema ja jalutama.

Kaks õnnelikku tipus

Classic tourist

 Lõpuks kui Laura ja Iiris alla jõudsid oli meil juba üsna kiire, pidime nimelt vaba aja lõpuks ka söödud jõudma, aga meil ei olnud veel kohtagi. Plaan oli minna Subwaysse, küsisime teed ning iga kord räägiti meile erinevat juttu, seega lõpuks me sinna ei jõudnudki. Viimases meeleheites leidsime ühe toidupoe, kust teised said võileivad ja mina salatit. Jooksime siis kohtumispaika, peaagu jõudsime, ning sealt edasi läksime paadi peale. Kes Pariisis käinud teab kindlasti Bateaux Mouches'id. Kuulsad turistilaevukesed, mis sõidavad mööda Seine'i ja tutvustavad erinevaid vaatamisväärsusi.

Pure happiness

Louvre

Ja teine päev saigi läbi. Hotelli jõudes olime kõik juba parajad laibad ning vajusime unne :)

Jätkub...

Pariis I

Nonii võtan nüüd minagi end viimaks kokku ja hakkan Pariisist kirjutama.

Koolivaheajal, 3.-7.märts käisime koos vahetusõpilastega YFU poole organiseeritud reisil Pariisi. 5 päeva möödusid ühe kõige parema seltskonnaga, kolmes erinevas keeles, naerdes, lõbutses ja uudishimu rahuldades. Nüüd aga kõigest järgemööda. Hoiatan see postitus tuleb pikk ning mitmes jaos, kuid tulemata ta ei jää :)

Esmaspäev

Minu õnneks peatus buss ka mu kodu lähedal ning vahetult enne piiri ületust, seega minu hommik algas suhteliselt mõistlikul ajal, kell 10:45. Võrdluseks toon need, kes pidid juba bussi peal olema 2h varem. Viimased asjad said pakitud, seadsin end valmis, sõin kõhu täis ning reis võis alata. Bussi peal ootasid lisaks teistele mind ka juba Laura, Sanni ja Iiris, põhjamaalastele omaselt olid nad vaiksed ja jätkuvalt unised. Erinevalt meie Ladina kontinendist, kes olid õnne ja energiat täis, laulsid ja naersid nii, et lõpuks juba tüütas natukese ära. See selleks. 

Peale 4h sõitu, ühe lõunapausiga, jõudsime oma hoteli juurde. Kahjuks aga ei olnud veel toad valmis, seega panime oma asjad kõik ühte ruumi ja läksime Pariisi avastama.

Esimeseks peatuseks oli Sacré Cœur.

Sacré Coeur

Vaade oli võimas, kirik oli seest kaunis ning minule hakkas juba vaikselt Pariisi tunne sisse tulema. Natukene uudistatud hakkasime õhtusööki otsima. YFU andis meile iga söögikorra eest 10 euri. Selle raha eest muidugi Pariisis naljalt korralikult süüa ei saa, kuid abiks ikka. Kuna tegu oli siiski uhke linnaga, otsustasime selle vääriliselt restorani kasuks. Leidsime restorani, kus saime võtta mõistliku hinna eest menüü, st eelroog, pearoog ja magustoit. Jook tuli ise osta. Esimene õhtusöök nii muljetavaldav ei olnud, kuid kõhu sai täis ning kelner oli väga humoorikas, sellest meile ka piisas.

Järgmine peatus oli Montmartre ja Moulin Rouge. Nägime ära kurikuulsa punase veski ning tegime selle eest Marilin Monroesid järgi, nimelt oli seal suur metroosaht ning kõik lendas. 

Hotelli jõudsime võrreldes teiste päevadega varem ning veel energiat täis, seega mängisime veel kaarte. 

Jätkub...

Veebruar

Juhtuski see, mida ma juba pikemat aega kartsin, kuid midagi ette selle osas ei võtnud: tuli üks kuu ilma postituseta. Palun vabandust ja katsun märtsis parem olla.
Kell on hetkel 23:43 ning juba loetud tundide pärast suundun Pariisi. Seekord koos YFUga ning tervelt viieks päevaks. Päevaplaan on täis trükitud erinevaid turistiatraktsioone ning kõik tõotab tulla väga lahe!
Samas tuleb tõdeda, seda tavapärast reisiärevust seekord ei olegi, natuke isegi kahju.
Katsun nüüd teha kiire ja lühikese ülevaate oma veebruarikuust. Kuupäevades ei ole ma enam ammu kindel nign lihtsalt loodan, et miskit nüüd ära ei unusta.
Jaanuari lõpus käis mul külas Emile (Brasiiliast). Enne minu poole jõudmist käisime Monsis koos Annamariaga (Ungarist). Midagi uut ja huvitavat me siiski ei avastanud ning tegu oligi peamiselt üksteise seltskonna nautimise ja rääkimise nädalavahetusega. Siin mõni pilt:

Üks asi siiski oli, mis selle päeva veidi teistsuguseks tegi. Nimelt käisime vene poes (minu jaoks teistkordselt) ning seekord ostsin ka need pelmeenid ära. Tegin neid hostperele nii keedetult kui praetult, kõrvale naturaalse jogurti ja majoneesi kastet ning neile läks vägagi peale :)

Peale seda olen käinud kahel korral Meridisiga Monsis shoppamas. Pikalt midagi kirjutada ei olegi sellest. Olen lihtsalt õnnelik, et olen leidnud endale veel ühe parima sõbra.

Killuke meie ebanormaalsusest
Tutvustasin belglasele parankasid

Üks nädalavahetus otsustasime koos Annamaria ja Pequega, et on aeg mõnda uut kohta avastada. Sihtkohaks sai Waterloo. Tegu on sõjaplatsiga, mis on säilitatud nii (aeg on siiski oma tööd teinud ning vahepeal pandi püsti ka mälestusmärk) nagu see oli 18.juuni 1815. Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ajalugu ei ole just mu tugevaim külg. Seega kui esimesed 10 korda Waterloost kuulsin, polnud mul õrna aimugi, et jutt käib justnimelt sellest suurejoonelisest ja laastavast lahingust, mis pani lõpu Napoleoni ajastusele. Kuid peale muuseumikülastust, tähendab, muuseum koosnes mõnest kaardist, kahest filmist, Panoraamvaatest, mis tekitas mulje nagu oleksime otse sõja keskele sattunud, ning suveniiripoest. Kuigi ma ei liigitaks seda tavapäraseks muuseumiks, ei teinud see seda vähem huvitavamaks. Vastupidi, jälgisin filme huviga, lugesin kaarte ja tean nüüd veidike rohkem ajaloost. 

Panorama

Butte du Lion
Lõvi, mis on kokkusulatatud kahurite jäänustest,
asetseb Willem II (Hollandi kuningas) surmakohal,
mäel, mis on ehitatud sõja tagajärjel hävinud maa tükkidest

Iga aasta 18.juunil toimub Waterloo's ka sõja taaslavastamine. Plaan on see ka ära näha, eks paistab, kuidas õnnestub.

Maailtud stseen lahingust

Nagu Belgiale kohane, oli kingipood täis õllega seostuvaid suveniire täis:

Kokkuvõttes oli päev Waterloos vägagi põnev ning hariv, jäime üle ootuste rahule.

Ühel nädalavahetusel oli hostisa poolsest suguvõsast (kahjuks ei ole päris kindel, kes kuidas kellele sugulane oli) uue perekonnaliikme ristimine. Kuid see ei olnud tavaline ristimine. Nimel on hostisa õde abielus vietnamlasega ning seega ristimine oli vietnamipärane. Ühesõnaga, tegu ei olnud kirkuga, ei olnud meest, kes lapse üle pritisiks, sel ajal kui ülejäänud publik pisaraid valab. Ei. Kogu perekond oli tulnud kokku, kõik tõid miskit söögipoolist, tehti nalja ja räägiti juttu. Lastele käis esinemas kloun ning mõni tantsunumber lisandus ka sekka. Kui õhtu oli juba piisavalt kulgenud, pandi peokangelane lavale, tema ette hunnik erinevaid asju ning nende seast pidi ta siis valima nö oma tulevase elukutse. Nimel vietnami kultuuris usutakse, et laps teab juba varakult, mida ta tahab, seega antakse selline valik juba varakult. Meie väikemees valis seekord esimesena saia (mis tähendab, et temast saab kokk) ning seejärel kalkulaatori (ehk siis matemaatik vms, järeldused olid vägagi varieeruvad, kõik sõltub ju tõlgendamisest). Eks siis jääme tulevikku ootama :)

Kiire ülevaade sai nüüd tehtud. Veebruarikuu oli minu jaoks väga lühike ja ma isegi ei märganud selle mööda lendamist.

Patriootlikult panin 24.veebruari hommikul selga sini-must-valged riided, võtsin kaasa Eesti lipu ja sammusin kooli poole. Minu üheks vahetusaasta eesmärgiks oli Eesti maailmapildile toomisele kaasa aitamine, seda kasvõi ühe inimese näol. See eesmärk on mul nüüd uhkusega täidetud, tänu minule teavad kõik nii pildil olevad kui ka pildilt väljas olevad koolikaaslased Eesti olemasolust.
Palju õnne, kallis isamaa! Joyeux anniversaire, ma chère patrie!