Veebruar

Juhtuski see, mida ma juba pikemat aega kartsin, kuid midagi ette selle osas ei võtnud: tuli üks kuu ilma postituseta. Palun vabandust ja katsun märtsis parem olla.
Kell on hetkel 23:43 ning juba loetud tundide pärast suundun Pariisi. Seekord koos YFUga ning tervelt viieks päevaks. Päevaplaan on täis trükitud erinevaid turistiatraktsioone ning kõik tõotab tulla väga lahe!
Samas tuleb tõdeda, seda tavapärast reisiärevust seekord ei olegi, natuke isegi kahju.
Katsun nüüd teha kiire ja lühikese ülevaate oma veebruarikuust. Kuupäevades ei ole ma enam ammu kindel nign lihtsalt loodan, et miskit nüüd ära ei unusta.
Jaanuari lõpus käis mul külas Emile (Brasiiliast). Enne minu poole jõudmist käisime Monsis koos Annamariaga (Ungarist). Midagi uut ja huvitavat me siiski ei avastanud ning tegu oligi peamiselt üksteise seltskonna nautimise ja rääkimise nädalavahetusega. Siin mõni pilt:

Üks asi siiski oli, mis selle päeva veidi teistsuguseks tegi. Nimelt käisime vene poes (minu jaoks teistkordselt) ning seekord ostsin ka need pelmeenid ära. Tegin neid hostperele nii keedetult kui praetult, kõrvale naturaalse jogurti ja majoneesi kastet ning neile läks vägagi peale :)

Peale seda olen käinud kahel korral Meridisiga Monsis shoppamas. Pikalt midagi kirjutada ei olegi sellest. Olen lihtsalt õnnelik, et olen leidnud endale veel ühe parima sõbra.

Killuke meie ebanormaalsusest
Tutvustasin belglasele parankasid

Üks nädalavahetus otsustasime koos Annamaria ja Pequega, et on aeg mõnda uut kohta avastada. Sihtkohaks sai Waterloo. Tegu on sõjaplatsiga, mis on säilitatud nii (aeg on siiski oma tööd teinud ning vahepeal pandi püsti ka mälestusmärk) nagu see oli 18.juuni 1815. Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ajalugu ei ole just mu tugevaim külg. Seega kui esimesed 10 korda Waterloost kuulsin, polnud mul õrna aimugi, et jutt käib justnimelt sellest suurejoonelisest ja laastavast lahingust, mis pani lõpu Napoleoni ajastusele. Kuid peale muuseumikülastust, tähendab, muuseum koosnes mõnest kaardist, kahest filmist, Panoraamvaatest, mis tekitas mulje nagu oleksime otse sõja keskele sattunud, ning suveniiripoest. Kuigi ma ei liigitaks seda tavapäraseks muuseumiks, ei teinud see seda vähem huvitavamaks. Vastupidi, jälgisin filme huviga, lugesin kaarte ja tean nüüd veidike rohkem ajaloost. 

Panorama

Butte du Lion
Lõvi, mis on kokkusulatatud kahurite jäänustest,
asetseb Willem II (Hollandi kuningas) surmakohal,
mäel, mis on ehitatud sõja tagajärjel hävinud maa tükkidest

Iga aasta 18.juunil toimub Waterloo's ka sõja taaslavastamine. Plaan on see ka ära näha, eks paistab, kuidas õnnestub.

Maailtud stseen lahingust

Nagu Belgiale kohane, oli kingipood täis õllega seostuvaid suveniire täis:

Kokkuvõttes oli päev Waterloos vägagi põnev ning hariv, jäime üle ootuste rahule.

Ühel nädalavahetusel oli hostisa poolsest suguvõsast (kahjuks ei ole päris kindel, kes kuidas kellele sugulane oli) uue perekonnaliikme ristimine. Kuid see ei olnud tavaline ristimine. Nimel on hostisa õde abielus vietnamlasega ning seega ristimine oli vietnamipärane. Ühesõnaga, tegu ei olnud kirkuga, ei olnud meest, kes lapse üle pritisiks, sel ajal kui ülejäänud publik pisaraid valab. Ei. Kogu perekond oli tulnud kokku, kõik tõid miskit söögipoolist, tehti nalja ja räägiti juttu. Lastele käis esinemas kloun ning mõni tantsunumber lisandus ka sekka. Kui õhtu oli juba piisavalt kulgenud, pandi peokangelane lavale, tema ette hunnik erinevaid asju ning nende seast pidi ta siis valima nö oma tulevase elukutse. Nimel vietnami kultuuris usutakse, et laps teab juba varakult, mida ta tahab, seega antakse selline valik juba varakult. Meie väikemees valis seekord esimesena saia (mis tähendab, et temast saab kokk) ning seejärel kalkulaatori (ehk siis matemaatik vms, järeldused olid vägagi varieeruvad, kõik sõltub ju tõlgendamisest). Eks siis jääme tulevikku ootama :)

Kiire ülevaade sai nüüd tehtud. Veebruarikuu oli minu jaoks väga lühike ja ma isegi ei märganud selle mööda lendamist.

Patriootlikult panin 24.veebruari hommikul selga sini-must-valged riided, võtsin kaasa Eesti lipu ja sammusin kooli poole. Minu üheks vahetusaasta eesmärgiks oli Eesti maailmapildile toomisele kaasa aitamine, seda kasvõi ühe inimese näol. See eesmärk on mul nüüd uhkusega täidetud, tänu minule teavad kõik nii pildil olevad kui ka pildilt väljas olevad koolikaaslased Eesti olemasolust.
Palju õnne, kallis isamaa! Joyeux anniversaire, ma chère patrie!