We're going to Brazil!

Üle nädala on juba möödas. Vabandan. Lihtsalt nii palju on teha ja blogi kirjutamine väga ei kutsu.
Eelmine kolmapäev käisin koos Annamariaga (Ungarist) Monsis shoppamas. Ühtlasi oli see mul esimene kord Monsi uudistada. Kokkuvõttes oli päev edukas, sain endale talvemantli, kindad, dressid, pintsaku ja süüa ka, sõime nagu kord ja kohus Belgias friikaid :)

It seemed to be an important building-so I pictured it

Lucky monkey

Hot as hell

Petit frites (we couldn't even finish them together)

 Reedel käisin taaskord Monsis. Seekord 4in1 peol. Seltskonnas olid endised ja praegused vahetusõpilased ja kohalikud, ehk siis seltskond oli kirju ja sai nii prantsuse kui inglise keeles räägitud. Õhtu sujus vägagi meeleolukalt. Sel õhtul oli ka Belgia-Horvaatia jalgpallimäng, millest sõltus, kas Belgia läheb Brasiiliasse. Seis jäi 2-0 ehk siis ME SAIME BRASIILIASSE! Kuna Belgia fännid on ilmselt ühed suurimad fännid maailmas, siis oli meeleolu tõesti vägagi laes, hoolimata tüüpilisest Belgia ilmast, mis on külm ja vihmane.

Fans

Team

 Laupäeva hommikul käisin linnavalitsuses ning lähipäevil on lootust kätte saada ka oma Belgia ID-kaart, see kehtib mul kuni juuni lõpuni ning on mõeldud välismaalastele.
Pühapäev oli rahulik päev, logelelesime perega kodus, sest kõik olid nädalast väsinud. Proovisin ära ühe belgia traditsioonilise eine: moule-frites. Kahjuks ei olnud see siiski minu maitsemeelele, kuid olen õnnelik, et proovisin.

Les moules-frites

 Homme, reedel lähen koos Lauraga Brüsselisse Tanel Padari kontserdile ning Laura jääb minu juurde terveks nädalavahetuseks. Gonna be fun!

Tanel Padar & The Sun

 Kuigi ma üritan igasse nädalasse midagi uut ja huvitavat leida on nüüdseks välja kujunenud ka teatav rutiin. Mõtlesin, et kirjutan veidi koolielust lähemalt...
Koolis olen 'étudient libre' ehk siis vaba õpilane. See tähendab, et käin tundides, teen kaasa nii palju kui mõistan ning kui ei mõista ei ole veel midagi hullu. Õpetajad on sõbralikud ning mõistvad. Kuna teen aastat Eestis järgi, ei ole mulle siinse õppekava järgmine prioriteet number 1, põhiprioroteet on prantsuse keel selgeks saada. Õnneks on kool väga vastutulev ning üle jõu käivad tunnid, flaami keele ning vabad tunnid olen saanud asendada prantsuse keelega. See tähendab, et mul on nüüd kokku 15 prantsuse keele tundi nädalas.
Need tunnid on erinevad, osad on mul koos enda klassiga, normaaltunniplaani järgi, lisaks on mul tund, mis on spetsiaalselt mulle ning tunnid koos väiksemate klassidega. Viimastes annab õpetaja tihtipeale mulle eraldi ülesandeid või siis üritan koos klassiga kaasa teha, esimese klassi kirjandusest saan juba täitsa aru. Lisaks on mul kolmapäeviti peale tunde 'tund' koos direktrissi pojaga, Simoniga. Jutumärkides seetõttu, et tegelikult on see rohkem lihtsalt keelepraktika ning kui mul on küsimusi, siis saan sealt tihtipeale vastused. Loomulikult õpin ma selle tunniga ka palju, sest kui rääkimise käigus mõnd sõna ei tea, siis kirjutab ta selle üles ning saan hiljem seda veel korrata.
Lemmiktunniks on mul kujunenud üllatavalt moraal. Õpetaja on selles tunnis väga tore ning tund on peamiselt rääkimiseks ning filosofeerimiseks. See sobib mulle väga ja see on ka ainuke prantsuse keelne tund, milles saan kaasa rääkida ning mida mõistan. Kui ei mõista, siis õpetaja tõlgib ka, mis on suurepärane. Õpetaja ja klass parandavad mind, kui eksin ning aitavad igati kaasa mu keeleõppele. See on väga tore.
Teised tunnid on veel väheke keerulised. Õpetajad räägivad kiiresti ja keeruliste sõnadega ning konspekteerimine käib jooksvalt, kuid pole hullu, küll ma hakkan aru saama.
Minu uues koolis õpikuid ei kasutata (va inglise keel, kuid seal ka mitte kogu aeg) ning koolis peab kaasas kandma suurt mappi, kus on kõik konspektid ning materjalid, mis õpetajad on andud või ise oma tarkusest oled kirja pannud. Üleüldiselt hoolitsetakse siin oma paberite eest väga, kõik on korralikud ja värvilised (mitte soditud vaid tähtsamad asjad markeriga üle tõmmatud). Pabereid naljalt ära ei visata.
Tööde puhul on hindamissüsteemid erinevad, olenevalt õpetajast ning töö mahust. Enamik töid on mul on olnud 20 punkti süsteemist. Kui tööd on parandatud annab õpetaja need õpilastele korraks näha ning need saavad vajadusel tähtsamad asjad kirja panna ning seejärel korjab õpetaja taas tööd kokku ning need jäävad talle. Punktid tuleb kirjutada 'journal de classe' ning nädala lõpus peab vanem sinna allkirja nägema. Siinkohal jõudsingi kahe põhilisema asja juurde: 'journal de classe' ja vanemad. Kool ja vanemad on omavahel tihedalt seotud, tihtipeale just 'journal de classe' vahendusel. 'Journal de classe' on siis enam-vähem kui meie koolipäevik, kuid sinna pead täitma ka tunnitegevuse ning selle abil suhtlevad õpetajad vanematega ning vastupidi. Samuti on seal kirjas kõikvõimalikud load, nt kas sul on luba lõunal kooli territooriumilt välja minna või ei.  Ma nüüd ei tea, kas jätsin midagi mainimata või hakkasin end juba kordama, kuid loodetavasti andis see piisava ülevaate.
 Keeles on edasiminek vägagi märgatav. Tunnen seda ise ning teised on ka öelnud, et võrreldes su esimese päevaga on areng olnud meeletu. Seda on ainult hea kuulda! Motiveerib edasi õppima :)
 Tegin teile paar pilti ka oma igapäevasest kooliteest. Kooli ja koolist tagasi enamasti jalutan, umbes 20 minutit.

The beginning of the day

First steps

Being economical

Half way there

Add caption

I'm clever...

... and I found a shortcut

La gare

The weirdest church I've ever seen

Sweet school

 Hommikud algavad mul ka rõõmsameelselt. Nimelt möödun ühes valmivast majast ning sealsed töömehed hüüavad juba kaugelt hommikuti "Bonjour!" Teeb ikka tuju heaks küll, see Belgia sõbralikkus. Üleüldse on siin nii, et kui kellegagi tänaval silmakontakti saad, siis öeldakse ikka tere ka. Täitsa uskumatu minu jaoks.
 Loodetavasti andestate mulle selle vähe pikema pausi ning jäite rahule selle igava ning lihtlauselise postitusega. Eesti keel muutub üha raskemaks ning kaunikõlalisi lauseid on keeruline koostada. Ootan ka tagasiside, mida tahaksite veel kuulda/lugeda, sest nagu ütlesin, elu siin on muutumas rutiinseks ning vahel ei ole kohe üldse mõtteid millest kirjutada.

Bisous